Veebruar käes, talve selgroog murtud, aga korralikku lumerookimist, kus selja märjaks saaks, ei meenu. Tundub, et pakases paukuvad aialipid on mälestus eelmisest veerandsajandist. Umbes samast ajajärgust pärineb ka allpool avaldatud tuulekala valmistamisviis. Kuna juba kolme kuu pärast läheb lahti, selle pikkade ja peenete lõugadega veeeluka püük ja müük, tasub retseptisahtel varakult ära sorteerida. Kui on soov kala pikemalt säilitada tuleb purke 1-1,5 tundi kuumutada. Ei raatsinud mina seda teha möödunud aastal ja tõenäoliselt ei võta protseduuri ette ka tänavu. Seda enam, et hõrgu maitse ja ilusa helevalge lihaga kala kaob purkidest uskumatult kiiresti.
Paremini kui Peipsi ääres, ei tehta värske- ega ületalve hapukurki mitte kusagil Maarjamaal. Teise koha vääriline võiks olla selle retsepti järgi valminud sakusment. Värske hapukurgi muudab eriliseks tõsiasi, et selle valmimist mõjutavad sajad erinevad tegurid. Näiteks, kurgi suurus ja sort, vee kvaliteet, välistemperatuur ning valmistaja iseloom. Samuti, pole "malosolnõi" puhul, jõudnud maitsed täielikult ühtlustuda. Tsiteerides klassikuid: "Elu on nagu purk värsket hapukurki, iial ei tea, mis sealt järgmisena välja tõmbad!"
Üle tosina aasta tagasi, kui tundsin, et tänu tubakale on kopsud tahma täis ja treeningul teistega tempot ei pea, lendasid sigaretid prügikasti. Enda üllatuseks avastasin uue, lõhnade ja maitsete maailma. Tänaseks olen hobikokana keetnud, küpsetanud ja grillinud kümmekond aastat. Aeg-ajalt osalenud mõnel konkursil. Viimase aja märksõna on Vahemere köök. Värske kala, lamba- ja veiseliha ning erilised lemmikud pizza, pasta ja porchetta. Kuna lihtsaim viis meeldivad road söögilauale tuua on valmistada toitu ise, jagan selles blogis retsepte ja maitseelamusi. Sekka kogemusi, kuidas valmib risotto või pilaff ehtsas malmpajas. Seda kõike lõkketulel, rohkem, kui poolesajale külalisele.
