Kui sirvida Salme Masso nõukaaegset kokanduspiiblit, leiab Briti kultusroale fish and chips toreda eestikeelse vaste, taignas praetud kala. Küllap leidub inimesi, kes rõõmustavad, kui keeleuuendajad nõuaks rahvusvahelise toidukultuuri tippteose nime eestindamist. Ise suhtun tõlkekavadesse vaoshoitumalt. Sama kehtib ka retsepti kardinaalse muutmise kohta. Taignasse kastetud ning rasvas praetud räim mulgi pudru ja soolakurgiga omab küll kindlat kohta eestlaste uuenevas laadakultuuris, kuid inglaste fish and chips on midagi enamat. Kiirtoit, milles segunevad kultuur, ajalugu ja kulinaaria traditsioonid Briti impeeriumi avarustelt on tõeline pärl. Mahlane kalafilee krõbeda taignas kuldsete kartulisektorite ja tartarkasmega on maitsvalt mahukas energiapomm. Sestap jätsin traditsioonilise hernepüree, mida roa ühe kohustusliku saatjana pakutakse, järgmiseks korraks. Kuigi väikesi mugandusi tegin minagi, üritasin nii nime, kui ka valmistamisviisi juures järgida saarterahva kogemusi ja traditsioone.
Empanadillas de carne...üritasin lihataskute nimetust koduselt suupäraseks tõlkida. Ei õnnestunud. Tegelikult pole sellest suuremat lugu, toidu tuum peitub maitses. Need koka poolt koduseks tuunitud, Hispaania frititud pelmeenilaadsed tooted(oh seda kolesõna "...laadne toode") mekkisid oivaliselt. Asendasin veiseprae koduahjus suitsutatud lambalihaga. Loota võib, et viimase puudumisel kõlbab ka Maarjamaa läbiküpsenud notsu. Samas, kergelt terava tšillipasta ning tomatikastmega rikastatud suitsune lambaliha kuldseks küpsenud tainataskus, sobis pokaali tummise punaveiniga oktoobrikuu sooja sügisilma märksa mõnusamalt.
Chilli con carne ehk maakeeli tšilli lihaga. USA Texase osariigi "rahvustoit", mida 19. sajandi keskel kirjeldati, kui rooga kuivatatud veiselihast, rasavast ja tulisest tšillist, võib tänapäeval pidada kokandusvõistluste firmaroaks. Tomati, ubade ja muu köögivilja kuulumise osas koostisainete hulka on vaieldud pikalt. Uuemad trendid, tulikuum "Chili verde", kanapuljongis pikalt hautatud sealiha, eriti kibedate jalapeno ja habanero kaunadega ning ülipopulaarne taimetoitlaste "Chilli non carne" jäävad esialgu oma aega ootama. Sügavama maitse saamiseks, alustasin, nagu alati puljongist...
Kevadel, aprillis-mais, kui jää läinud, kuid ilmad veel jahedavõitu, algab räimehooaeg.
Kasvuga kimpu jäänud Atlandi heeringa väike sugulane on suurepärane tooraine. Praetult, suitsutatult, marinaadis või ilma, ikka tundub, et jälle jäi väheks. Seekord on Eesti rahvuskala aedtilli-sibulamarinaadis.
Kaua marineeritud räim säilib, pole mõtet küsida. Ei säili! Minul sai kauss tühjaks järgmise päeva lõunaks, enne, kui maitsed ühtlustusid ja kala marinaadiga täielikult läbi imbus.
Aegumatu kodumaine klassika, millele lisab magusaid noote röstitud must leib ja üllatavat tekstuuri kodujuust






